Manon Lescaut - Страница 8

Vaevalt olin jõudnud need sõnad lausuda, kui ta lennukalt tõusis ja mulle kaela langes. Ta külvas mu üle tuhande kirgliku hellitusega ja nimetas kõigi nende nimedega, mida armastus ülimate õrnuste väljendamiseks on leiutanud. Vastasin neile esialgu osavõtmatult. Tõepoolest, milline üleminek hingerahust meeleliigutuse tormilistele puhangutele, mida tundsin endas tärkavat! Mind valdas hirm; värisesin, nagu oleksin pilkases öös kõrvalisse maanurka sattunud. Niisugusel juhul tundub, nagu oleks ilmakorraldus äkitselt hoopis teine, ja inimest haaranud salapärane hirm ei taandu enne, kui kogu ümbruskond on hoolikalt läbi uuritud.

Istusime teineteise kõrvale. Võtsin ta käed.

“Ah, Manon,” ütlesin talle kurvalt otsa vaadates, “ma ei oodanud teilt iial sellist jubedat reetmist, millega te mulle mu armastuse eest tasusite. Teil oli väga lihtne petta armastajat, kelle üle te täielikult valitsesite ja kes pani mängu kogu oma hingerahu, et teile meeldida ja kuuletuda. Öelge mulle nüüd, kas olete näinud kedagi teist, kes oleks teie vastu sama õrn ja allaheitlik? Ei-ei, teist minusugust pole loodud. Öelge mulle vähemalt, on teil minust vahetevahel ka kahju olnud? Ja mida tohin ma loota sellest lahkest meelemuutusest, mis teid täna siia mind lohutama tõi? Näen liigagi selgesti, et olete veetlevam kui kunagi varem; ent kõigi nende piinade nimel, mida ma teie pärast olen kannatanud, kaunis Manon, öelge, kas olete edaspidi ustavam?”

Vastuseks rääkis ta mulle nii härdalt oma süümepiinadest ja kinnitas oma truudust selliste tõotuste ja vannetega, et olin kirjeldamatult heldinud.

“Kallis Manon,” sõnasin pühadustteotavalt armu- ja teoloogiaväljendeid segi ajades, “oled Looja kätetöö kohta liiga imetlusväärne. Mu südant vaevavad kiusatused. Koik, mis Saint-Sulpice’is vabadusest räägitakse, on meeltepettus. Ma tunnen, et jään sinu pärast ilma oma maisest varast ja heast nimest; loen oma saatust su kauneist silmist; ent su armastus korvab mulle kõik kaotused. Mind ei huvita selle maailma varandused; kuulsusesära haihtub suitsuna; kõik mu vaimuliku elu plaanid olid rumalad kujutelmad; lõppude lõpuks on põlastusväärsed kõik hüved peale nende, mida ma loodan nautida koos sinuga, sest nad ei suutnud mu südames hetkegi vastu seista üheleainsale sinu pilgule.”

Tõotades ta eksimused kõigele vaatamata täielikult unustada, tahtsin siiski teada, mil viisil B… teda ära võrgutada oli suutnud. Ta rääkis, et B… oli näinud teda aknal ja hakanud ihaldama; et B… oli teinud oma ettepaneku täiesti maksuametniku kombel, see tähendab, märkinud kirjas ära, et tasu saab vastama ülesnäidatud lahkusele; et esialgu oli ta nõustunud ainult selleks, et B…lt välja pigistada paras hulk raha, millest me oleksime mõnusasti ära elada saanud; et B… oli teda nii hunnitute lubadustega pimestanud, et ta oli järk-järgult üha enam vankuma löönud; et ma peaksin siiski ta süümepiinade üle otsustama selle valu järgi, mille tunnismärke ma meie lahkumineku eelõhtul olin ise näha võinud; et vaatamata toredusele, mis oli teda maksuametniku juures ümbritsenud, ei olnud ta B…ga iial õnne maitsnud, ja mitte ainult sellepärast, et ta ei leidnud seal minu tunnete peenust ja kommete meeldivust, nagu ta ütles, vaid pigem sellepärast, et kõigi nende lõbude keskel, millega B… oli teda lakkamatult kostitanud, kandis ta hingepõhjas mälestust minust ja süümepiinu oma truudusetuse pärast. Ta jutustas mulle Tiberge’ist ja äärmisest segadusest, mida mu sõbra visiit temas oli tekitanud.

“Mõõgahoop südamesse oleks mu hinge vähem segi paisanud,” lisas ta. “Pöörasin talle selja, sest ei suutnud hetkegi ta juuresolekut taluda.”

Edasi jutustas ta, mismoodi ta minu Pariisis viibimisest, mu muutunud eluplaanidest ja eksamist Sorbonne’is oli teada saanud. Ta kinnitas, et oli olnud dispuudi ajal nii erutatud, et oli vaevu suutnud tagasi hoida mitte ainult pisaraid, vaid ka oigeid ja karjatusi, mis enam kui üks kord juba ta huulile olid tõusnud. Lõpuks kinnitas ta, et oma hingesegaduse varjamiseks oli ta lahkunud Sorbonne’ist viimasena; et ainult oma südamehääle ja tormaka kire sunnil oli ta otse seminari tulnud kindla sooviga siinsamas surra, kui ma ei nõustu talle andestama.

Nii siiras ja õrn kahetsus oleks isegi metslast liigutanud! Mis minusse puutub, siis sel hetkel oleksin ohverdanud Manonile kõik kristliku maailma piiskopkonnad. Küsisin, mismoodi me võiksime tema meelest oma elu korraldada. Ta vastas, et pean otsekohe seminarist ära tulema ja seejärel end kusagil kindlamas kohas sisse seadma. Kuuletusin vastu vaidlemata. Ta astus oma tõlda ja lubas mind tänavanurgal oodata. Hetk hiljem õnnestus ka minul välja lipsata, ilma et uksehoidja oleks mind tähele pannud. Istusin tõlda. Me sõitsime vanakraamipoodi ja ma ostsin endale galoonid14 ja mõõga. Kõige eest maksis Manon, sest mul polnud ühtki soud; kartuses, et mulle võidaks Saint-Sulpice’ist lahkumiseks takistusi teha, polnud Manon mul lubanud oma tuppa raha võtma minna. Mu vara oli muuseas kasin, tema aga oli tänu B… heldusele küllalt rikas, et maha jäänud rahast mitte numbrit teha. Vanakraamipoes pidasime ühtlasi aru, kuidas edasi talitada.

Et ma B… ohvrikstoomist rohkem hindaksin, otsustas Manon temaga järsult suhted lõpetada.

“Jätan talle mööbli,” ütles ta, “see on tema oma. Aga õiglus nõuab, et ma tooksin ära oma väärtasjad ja peaaegu kuuskümmend tuhat franki, mis talt kahe aasta jooksul välja olen pressinud. Tal ei ole minu peale mingeid õigusi,” lisas ta, “nii et me võime suurema hirmuta jääda Pariisi ja üürida mugava maja, kus hakkame õnnelikult elama.”

Selgitasin talle, et kui teda ei ähvarda Pariisis mingi oht, siis mind küll, sest mind tuntakse varem või hiljem ära ja pealegi võin siin uuesti sattuda õnnetusse, mis mulle kord juba on osaks saanud. Ta andis mõista, et tal oleks kahju Pariisist lahkuda. Kartsin teda nii väga kurvastada, et olin tema meeleheaks valmis kõigega riskima. Jõudsime siiski mõistlikule kokkuleppele, et tuleb üürida maja kusagil Pariisi lähistel, kust oleks soovi või vajaduse korral hõlpus linna pääseda. Valisime Chaillot’15, mis pole kuigi kaugel. Manon läks kohe koju, mina sõitsin Tuileries’ aia väikese värava juurde, et teda seal oodata.

Ta tuli tunni aja pärast üüritõllas, kaasas teenijatüdruk ja mõned kohvrid, mis sisaldasid rõivaid ja muud temale kuuluvat väärtuslikku.

Sõitsime viivitamatult Chaillot’sse. Esimese Öö veetsime võõrastemajas, et seejärel maja või vähemalt mugav korter osta. Juba järgmisel päeval leidsime peavarju, mis meile sobis.

Esialgu näis, et mu õnne ei varjuta miski. Manon oli õrnus ja lahkus ise. Tal jätkus mulle nii hõrke tähelepanuavaldusi, et ma tundsin kõik oma piinad küllaga hüvitatud olevat. Kuna meil mõlemal oh nüüd veidi elukogemusi, kaalusime läbi oma varandusliku olukorra. Meie kuuekümnest tuhandest frangist koosnev rikkus ei olnud sugugi küllaldane, et sellega elu lõpuni läbi ajada. Pealegi ei soovinud me oma kulutusi eriti piirata. Säästlikkus ei olnud Manoni ega minu tugev külg. Tegin talle järgmise ettepaneku:

“Kuuekümnest tuhandest frangist võib meile jätkuda kümneks aastaks. Kui Chaillofsse jääme, peaks kahest tuhandest eküüst16 aastas meile piisama. Elame siin lahedalt, ent lihtsalt. Ainukesed kulutused oleksid tõlla ülalpidamine ja teatrietendused. Peame sisse seadma mingi korra. Teile meeldib ooper. Seal käime kaks korda nädalas. Mis puutub mängu, siis piirame end nii, et meie kaotused ei ületaks kunagi kahte pistooli. Kümne aasta jooksul toimub mu perekonnas kindlasti mingeid muudatusi; mu isa on küllalt vana, ta võib surra. Ma saan varandust ja meil ei ole enam rahamuresid.”