Manon Lescaut - Страница 7

“Ma ei piirdunud sellega,” jätkas Tiberge. “Tulin järgmisel päeval tagasi, et Manonilt endalt uurida, mis teist on saanud. Teie nime kuuldes jättis ta mu silmapilk sinnapaika ja ma pidin sama targalt provintsi tagasi sõitma. Siin kuulsin teie seiklustest ja vapustustest, mis oli teile tema tõttu osaks saanud. Aga ma ei tahtnud teid enne vaatama tulla, kui olin kindel, et leian teid eest rahunenuna.”

“Tähendab, te siis nägite Manoni?” küsisin ohates. “Ah, te olete õnnelikum kui mina, kes ma teda enam iial ei näe.” Ta noomis mind selle ohke eest, mis andis veel tunnistust mu nõrkusest Manoni vastu. Siis kiitis ta nii osavalt mu iseloomu ja vaimuomadusi, et tema esimesest külaskäigust hakkas minus idanema tungiv soov lahti öelda kõigist selle maailma lõbudest ja tema kombel vaimulikku seisusesse astuda.

Olin sellest ideest nii haaratud, et üksi olles muust ei mõelnudki. Mulle meenus, et härra Amiens’i piiskop oli mulle sama nõu andnud ja ühtlasi suurt tulevikku ennustanud, kui ma juhtumisi selle tee peaksin valima. Lisaks mõjutas mu otsust püüd vagadusele. “Hakkan kombelist ja kristlikku elu elama,” arutlesin. “Hakkan tegelema vaid teaduste ja religiooniga, mis mind kardetavatest armurõõmudest mõelda ei lase. Hakkan põlgama kõike, mida inimesed tavaliselt imetlevad; ja kuna ma tunnen, et mu süda ei soovi muud kui seda, mida ta väärtuslikuks peab, vabanen ma tulevikus nii muredest kui soovidest.”

Kavandasin endale edaspidiseks rahuliku ja üksildase eluviisi. Manasin silme ette kõrvalise majakese väikese metsatuka ja aianurgas tasakesi voolava ojakesega; valitud köidetest raamatukogu nir mõne voorusliku ja kainelt mõtleva sõbra; korraliku, ent mõõduka ja lihtsa toidulaua. Lisasin sinna veel kirjavahetuse sõbraga, kes elaks Pariisis ja varustaks mind seltskonnauudistega, mitte niivõrd selleks, et mu uudishimu rahuldada, kuivõrd selleks, et võiksin inimeste tobedatest kirgedest kuuldes oma meelt lahutada. “Kas ma siis oleksin õnnelik?” pärisin endalt. “Kas mu soovid oleksid siis täidetud?” Selline eluviis sobis kahtlemata hästi mu kalduvustega. Ent nii kombelist elu kavandades tundsin lõpuks ometi, et mu süda ihkas veel midagi ja et selleks, et säärases veetlevas üksinduses miski soovida ei jätaks, tuleks seal viibida koos Manoniga.

Et ergutada mind tärganud mõtteid ellu viima, käis Tiberge mul sageli külas ja ma otsustasin isaga ääri-veeri asjast juttu teha. Isa teatas, et tema on otsustanud jätta lastele vabaduse ise endile elutee valida ja et mida ma ka ette ei võtaks, tahab tema mind ainult nõuga aidata. Isa targad õpetussõnad ei õhutanud mind mitte plaanist loobuma, vaid end teadlikult sellele pühendama.

Lähenes kooliaasta algus. Leppisime Tiberge’iga kokku, et läheme koos Saint-Sulpice’11 seminari: tema oma teoloogiaõpinguid lõpetama, mina alustama. Ka kohalik piiskop oli tema heast kuulsusest teadlik ja nii õnnestus Tiberge’il enne meie ärasõitu prelaadilt soodus benefiits12 saada.

Isa arvas, et olen oma kirest üle saanud, ja ei teinud mulle lahkumiseks mingeid takistusi. Saabusime Pariisi. Vahetasin Malta ordu risti vaimulikurüü vastu ja ševaljee des Grieux’st sai abee des Grieux. Sukeldusin õpinguisse niisuguse innuga, et tegin mõne kuuga enneolematuid edusamme. Kasutasin õppimiseks iga vaba hetke ja võtsin lisa ööstki. Omandasin nii hea kuulsuse, et mind hakati juba õnnitlema tulevaste kõrgete ametikohtade puhul, mis mul sama hästi kui käes olid, ja ilma et ma oleksin sellekohast soovi avaldanud, kanti mindki benefiitsisaajate nimekirja. Ka jumalakartlikkust ei jätnud ma unarusse: täitsin innukalt kõiki vajalikke kombetalitusi. Tiberge oli vaimustuses, kuna pidas kõike oma kätetööks, ja ma nägin teda mitmel korral õnnitlevat end pisarsilmi selle puhul, mida ta minu meelemuutuseks nimetas.

Et inimlikud otsused on altid muutustele, ei ole mind kunagi üllatanud: üks kirg võib neid põhjustada, teine hävitada. Aga kui ma mõtlen pühadele kavatsustele, mis olid mind Saint-Sulpice’i toonud, ja sisemisele rõõmule, mida Taevas mulle nende elluviimisel oli saatnud, kohutab mind see kergus, millega ma kõik purustada võisin. Kui vastab tõele, et taevased väed suudavad igal hetkel kire jõu tasakaalustada, siis tahaksin teada, mis saatuslik võim kannab meid äkki eemale meie kohustustest, nii et me sugugi vastu panna ei suuda ja seejuures vähimatki süümepiina ei tunne.

Uskusin end olevat armupiinadest täielikult vabanenud. Mulle näis, et lugeda lehekülg Püha Augustinust või mediteerida veerand tundi kristlikel teemadel teeks mulle rohkem rõõmu kui kõik meelelised lõbud, kaasa arvatud need, mida Manon oleks mulle pakkunud. Ent üks õnnetu hetk paiskas mu uuesti kuristikku, kusjuures kukkumine oli seda hirmsam, et langesin sama sügavale, kust alles hiljuti olin välja pääsenud, uued kõlvatused aga kiskusid mind üha enam ja enam põhja.

Olin peaaegu aasta Pariisis olnud, ilma et oleksin Manoni kohta teateid otsinud. Esialgu oli mul raske end selleks sundida, aga Tiberge’i pidevad nõuanded ja mu oma mõtisklused aitasid mul endast võitu saada. Viimased kuud olid möödunud nii rahulikult, et ma pidasin end suuteliseks seda võluvat ja salakavalat olendit igaveseks unustama. Saabus aeg, mil pidin teoloogiakoolis13 avaliku eksami sooritama. Lasin mitmeid lugupeetavaid isikuid paluda, et nad seda sündmust oma kohalolekuga austaksid. Niiviisi levis mu nimi Pariisi kõigis kvartaleis ja jõudis ka mu truudusetu armukese kõrvu. Ta ei olnud kindel, kas abee des Grieux ikka olen mina; aga uudishimu või minu petmisest tingitud mõningane kahetsus (ma ei ole kunagi aru saanud, kumb neist kahest tundest) äratasid temas huvi nime vastu, mis minu omaga nii sarnanes. Koos mõne teise daamiga ilmus ta Sorbonne’i. Ta kuulis mu esinemist ja tundis mu muidugi suurema vaevata ära.

Mul polnud tema kohalolekust aimugi. Teatavasti on säärastes asutustes daamidele eraldi ruumid, kus žalusii neid varjab. Naasin Saint-Sulpice’i kuulsusesäraga ümbritsetult ja kiitustega ülekülvatult. Kell oli kuus õhtul. Hetk pärast mu saabumist tuldi mulle teatama, et üks daam soovib mind näha. Läksin jalamaid vastuvõturuumi. Mu Jumal! Mis imeline ilmutis! Manon! See oli tema, aga armsam ja säravam kui kunagi varem. Ta oli seitsmeteistkümneaastane ja kirjeldamatult kaunis: nii peen, nii õrn, nii ahvatlev! Kogu ta olemus oli üksainus suur veetlus.

Jäin teda nähes keeletuks ega suutnud ta tuleku eesmärki kuidagi ära aimata. Ootasin värisedes, silmad maas, et ta seletaks midagi. Ta oli mõnda aega kohmetu nagu minagi, aga nähes, et ma ikka veel vaikin, tõstis käe silmile, et pisaraid varjata. Arglikul häälel tunnistas ta, et on oma truudusetusega mu viha ära teeninud; aga et kui vastab tõele, et mul on kunagi tema vastu õrnemaid tundeid olnud, siis on küll karm kaks aastat mööda lasta, võtmata vaevaks talle oma saatusest midagi teada anda. Samuti on julm lasta tal enda ees niimoodi seista ja mitte ühtki sõna lausuda. Segadus mu hinges oli sõnulseletamatu.

Ta võttis istet. Jäin seisma ja pöörasin pilgu kõrvale, sest ei julgenud talle õtsa vaadata. Mitu korda alustasin vastust, kuid mul polnud jõudu seda lõpetada. Viimaks kandis mu pingutus vilja ja ma karjatasin valulikult:

“Truudusetu Manon! Truudusetu! Truudusetu!”

Kibedasti nuttes kordas ta, et ei püüagi oma truudusetust õigustada.

“Mis te siis soovite?” hüüatasin uuesti.

“Surra, kui te mulle oma südant tagasi ei anna. Ma ei suuda ilma selleta elada.”

“Nõua parem mu elu, petis,” vastasin, uppudes ise pisaraisse, mida asjata püüdsin tagasi hoida. “Nõua mult elu, see on ainus, mida ma sulle ohvriks pole toonud, sest mu süda on alati sinu olnud.”