Manon Lescaut - Страница 6
Ma ei suutnud enam kauem seda juttu taluda, sest iga sõna haavas mu südant. Tõusin lauast ja tahtsin saalist väljuda, ent ei jõudnud teha paari sammugi, kui teadvuseta põrandale kukkusin. Abi toibutas mu kiiresti. Avasin silmad, millest hakkas voolama ojadena pisaraid, ja suu, mis tõi kuuldavale kõige kurvemaid ja südantlõhestavamaid kaebeid.
Isa, kes oli mind alati õrnalt armastanud, püüdis mind kõigest väest lohutada. Kuulasin teda, ent ei saanud millestki aru. Viskusin tema jalge ette; anusin käsi ringutades, et ta laseks mul minna Pariisi ja B… surnuks torgata.
“Ei, ta ei võitnud Manoni südant,” kisendasin, “ta sundis teda, ta võrgutas ta ära nõiduse või mürgiga, võib-olla koguni toorest jõudu kasutades. Manon armastab mind: kas ma ei tea seda küllalt hästi? Ta ähvardas Manoni pistodaga ja sundis teda mind maha jätma. Mis ta kõik võis teha, et mult mu kena kallimat röövida! Mu Jumal! See pole võimalik, et Manon mind petaks ja enam ei armastaks!”
Kuna ma rääkisin vahetpidamata Pariisi tagasiminekust ja pidevalt ka tõusin, et seda teoks teha, nägi isa selgesti, et niisuguses meeltesegaduses ei suudaks mind miski peatada. Ta viis mu ühte ülakorruse tuppa ja jättis kaks teenrit mind valvama. Olin endast täiesti väljas. Oleksin tuhat korda elu andnud, kui oleksin saanud kas või veerand tundi Pariisis olla. Taipasin, et pärast oma soovide selgesõnalist teatavakstegemist ei lasta mind kuigi kergesti toast välja. Mõõtsin pilguga akende kõrgust maapinnast. Nähes, et sel moel ma vabadusse ei pääse, pöördusin ettevaatlikult teenrite poole. Kohustusin rohkete tõotuste saatel neid ühel päeval rikkaks tegema, kui nad mu põgenemisega nõusse jäävad. Käisin neile peale, meelitasin, ähvardasin, ent edutult. Siis kaotasin igasuguse lootuse. Otsustasin surra ja viskusin voodile, kavatsedes sealt enam mitte iial tõusta. Niimoodi veetsin ma öö ja järgmise päeva. Keeldusin söögist, mis mulle hommikul toodi.
Isa tuli mind vaatama pärast lõunat. Ta püüdis mu piinu kõige hellemate lohutustega leevendada ja käskis mul nii otsustavalt midagi süüa, et lugupidamisest ta korralduste vastu ma tegin seda. Möödus mõni päev, mille jooksul ma sõin ainult tema juuresolekul ja ainult selleks, et kuuletuda. Ta esitas üha uusi kaalutlusi, et mind terve mõistuse juurde tagasi tuua ja minusse Manoni vastu põlgust sisendada. Ma ei pidanud Manonist tõepoolest enam lugu: kuidas võinuksingi lugu pidada kõige salakavalamast ja kergemeelsemast olevusest? Aga ma tundsin selgesti, et ta kuju ja ta veetlevad näojooned, mida ma südames kandsin, püsisid seal endiselt.
“Ma võin surra,” ütlesin, “ma isegi peaksin surema pärast sellist häbi ja valu; aga ka tuhat surma ei saaks mind tänamatut Manoni unustama panna.”
Isa imestas, kui mind ikka veel nii lööduna nägi. Ta teadis mu suhtumist aususse ega kahelnud, et Manoni reetmine tekitas minus tema vastu põlgust. Seepärast kujutas ta endale ette, et mu kurbus tuleneb mitte niivõrd sellest kirest, kuivõrd mu üldisest nõrkusest naiste vastu. Niisugune mõte ja hellad tunded minu vastu sundisid teda sellest ühel päeval juttu tegema.
“Ševaljee,” alustas ta, “mul oli tänini kavatsus sind Malta risti kandma panna, aga ma näen, et sul ei ole sugugi vastavaid kalduvusi; sulle meeldivad kenad naised; mul on plaan leida keegi, kes sulle sobiks. Räägi mulle, mis sa sellest arvad?”
Vastasin, et ma ei taipa naistest suurt midagi ja et pärast mind tabanud õnnetust põlgan neid kõiki ühtviisi.
“Otsin sulle kellegi, kes sarnaneb Manoniga ja on sulle truum,” ütles isa naeratades.
“Oh, isa, kui te mulle head tahate, siis peate mulle Manoni tagasi andma,” ütlesin. “Uskuge, kallis isa, ta ei ole mind reetnud, ta pole nii räpaseks ja julmaks alatuseks võimeline. See on nurjatu B… kes meid petab, teid, teda ja mind. Kui te vaid teaksite, kui õrn ja siiras on Manon! Kui te teda tunneksite, hakkaksite teda ise armastama.”
“Te olete lihtsalt lapsik,” vastas isa. “Kuidas te võite nii pime olla pärast seda, mis ma teile temast rääkinud olen? See oli ju tema ise, kes teid vennale välja andis. Te peaksite ta nimegi unustama ja minu heatahtlikkust, kui te arukas olete, ära kasutama.”
Mõistsin liigagi hästi, et tal oli õigus. Vaid tahtmatu meeleliigutus sundis mind truudusetu armukese poole hoidma.
“Kahjuks tuleb vist välja,” nõustusin pärast hetkelist vaikust, “et ma olen kõige alatuma salakavaluse õnnetu ohver. Jaa, teil on õigus,” jätkasin pahameelepisaraid valades. “Olen tõesti lapsik. Mu kergeusklikkust oli imelihtne petta. Aga ma tean, kuidas kätte maksta.”
Isa tahtis kuulda, mis kavatsused mul on.
“Lähen Pariisi,” vastasin, “panen B… majale tule otsa ja põletan ta elusalt koos truudusetu Manoniga.”
Selline raevukus ajas isale naeru peale ja viis ainult selleni, et mind hakati mu vanglas veel hoolikamalt valvama.
Veetsin seal tervelt pool aastat, kusjuures esimese kuu jooksul ei toimunud mu hingeseisundis olulisi muutusi. Mu tunded kõikusid pidevalt vihkamise ja armastuse, lootuse ja ahastuse vahel. Kõik olenes sellest, millisena ma Manoni parajasti ette kujutasin. Kord paistis ta mulle kõigist neidudest kõige armastusväärseni ja ma igatsesin kirglikult teda näha; teinekord ei kujutanud ta endast muud kui alatut ja salakavalat armukest ja ma andsin tuhandekordseid vandeid, et otsin ta üles vaid selleks, et teda karistada.
Mulle toodi raamatuid, mis mu hingerahu veidi taastasid. Lugesin uuesti kõiki oma lemmikautoreid, omandasin uusi teadmisi, sain jälle tunda otsatut õppimisjanu: hiljem näete, mis kasu ma sellest pärastpoole sain. Kogetud armastus aitas mul nüüd paremini mõista paljusid Horatiuse ja Vergiliuse teoste lõike, mis mulle varem olid segaseks jäänud. Kirjutasin kommentaari armastusküsimuste kohta “Aeneise”9 IV raamatu põhjal; tahan selle avaldada ja hellitan lootust, et see lugejaile meeldib. “Oh Taevas,” mõtlesin ma kirjutades. “Ustav Dido10 oleks pidanud kohtama just minu südamega meest!”
Ühel päeval külastas mind mu vangistuses Tiberge. Mind pandi imestama, missuguse hooga ta mind embas. Mul polnud tema kiindumusest varem selliseid tõendeid, mis oleksid lasknud tõlgendada meievahelisi suhteid teisiti kui lihtsalt koolisõprust, mis tekib kahe enam-vähem üheealise noore inimese vahel. Leidsin, et ta on selle viie või kuue kuuga, mil ma teda näinud polnud, nii muutunud ja arenenud, et tema ilme ja vestlusviis äratasid minus aukartust. Ta rääkis minuga nagu tark nõuandja, mitte nagu koolisõber. Ta avaldas kahetsust, et olin eksiteele sattunud; ta õnnitles mind peaaegu täieliku tervenemise puhul; lõpuks manitses ta mind sellest noorusrumalusest õppust võtma ja naudingute tühisust mõistma.
Silmitsesin teda imestusega. Ta märkas seda.
“Kulla ševaljee,” ütles ta, “ma ei räägi teile midagi, mis poleks puhas tõde ja milles ma tõsiselt poleks veendunud. Ka mul oli kalduvusi iharusele nagu teil, ent Taevas oli mulle andnud ka kiindumuse võõrustesse. Mõistus aitas mul nii ühe kui teise vilju võrrelda ja ma sain peagi nende erinevusest aru. Taevas oli mulle seejuures abiks. Minus hakkas idanema enneolematu põlgus maiste asjade vastu. Teil ei tule vist pähegi, mis mind siin kinni hoiab ja üksindusse tõmbumast takistab? See on vaid õrn sõprus teie vastu. Ma tunnen teie suurepärast südant ja oivalisi vaimuandeid; te olete võimeline väga paljuks heaks. Teid eksitas teelt naudingute mürk. Milline kaotus on see voorusele! Teie põgenemine Amiens’ist tegi mulle niisugust valu, et ma pole sellest ajast peale hetkegi rahu saanud. Kuulake, mis ma ette võtsin, ja otsustage ise.”
Ta jutustas mulle, et aru saanud mu pettusest ja märganud, et olin armukesega põgenenud, oli ta kohe hobuse selga hüpanud ja mulle järgnenud. Ent minu neljaviietunnise edumaa tõttu polnud tal õnnestunud mulle järele jõuda. Sellele vaatamata saabunud ta SaintDenis’sse pool tundi pärast minu lahkumist. Olles kindel, et peatun Pariisis, veetnud ta seal mind otsides kuus nädalat. Ta käinud kõigis paigus, kust lootnud mind leida, ja ühel päeval lõpuks tundnud ta mu kallima teatris ära. Manon olnud seal nii uhkes tualetis, et tema arvates võis see ainult uuelt austajalt tulla. Ta järgnenud Manoni tõllale majani, kus saanud teenijalt teada, et prouat peab üleval härra B…