Manon Lescaut - Страница 5

Serveeriti õhtusöök. Asusin üpris rõõmsal meelel lauda, aga meie vahel oleva küünla valgel arvasin täheldavat oma kalli väljavalitu näol ja silmis kurbust. Nukrus kandus ka minusse. Märkasin, et ta pilgud peatusid minul teisiti kui tavaliselt. Ma ei saanud aru, kas neis rääkis armastus või kaastunne, igatahes tundus mulle, et neis oli midagi õrna ja kurblikku. Uurisin teda samuti väga tähelepanelikult; ja võib-olla ei näinud tema vähem vaeva, et silmade järgi mu südames selgusele jõuda. Me ei tahtnud ei süüa ega vestelda. Lõpuks nägin ta ilusates silmades pisaraid, salakavalaid pisaraid!

“Mu Jumal! Manon, mu kallis, te nutate!” hüüatasin ma. “Te olete pisarateni kurb, kuid ei räägi mulle sõnagi oma muredest.”

Ta vastas vaid mõne ohkega, mis mind veel rahutumaks tegi. Tõusin värisedes lauast, anusin teda tormakalt, et ta mulle oma pisarate põhjuse avaldaks; tema silmi kuivatades tulid mul endal ka pisarad silma; olin pigem surnud kui elus. Minu valu ja hirm oleksid isegi metslase heldima pannud.

Sellal kui ma niiviisi temaga tegelesin, kuulsin inimesi trepist üles tulevat. Koputati tasakesi uksele. Manon suudles mind, libises mu käte vahelt välja ja lipsas magamistuppa, mille ukse ta kähku enda järel sulges. Kujutasin ette, et ta tahtis oma veidi korratut välimust võõraste pilkude eest varjata. Läksin ise avama.

Vaevalt olin ukse lahti teinud, kui minust haarasid kinni kolm meest, kelles ma isa teenrid ära tundsin. Nad ei kasutanud mingit vägivalda; kaks hoidsid mu käsi kinni, kuna kolmas soris taskutes, kust tõmbas välja väikese noa, mu ainukese relva. Nad palusid mult vabandust, et on sunnitud mu vastu lugupidamatust üles näitama; puhtsüdamlikult teatasid nad, et tegutsevad isa käsul ja et mu vanem vend ootab mind tõllas. Olin nii jahmunud, et lasin end vastupanu osutamata ja sõna lausumata ära viia. Vend ootas mind tõepoolest. Mind pandi tema kõrvale tõlda istuma ja venna korraldusel algas tuhatnelja kihutamine Saint-Denis’ poole. Vend embas mind hellalt, ent ei öelnud midagi, nii et mul oli küllalt jõudeaega, et oma õnnetuse üle mõtiskleda.

Esmalt ümbritses mind pilkane pimedus, kust ei tunginud läbi vähimatki oletusekiirt. Keegi oli mind julmalt reetnud. Aga kes? Esimesena tuli mulle meelde Tiberge. “Reetur!” mõtlesin. “Kui mu kahtlused õigeks osutuvad, on su päevad loetud!” Pikapeale aga jõudsin järeldusele, et kuna Tiberge mu elukohta ei teadnud, siis ei saanud ta ka kedagi mu jälile juhatada. Manoni süüdistamine tundus mulle kuriteona, mida ma ei saanud oma hingele võtta. See erakordne kurbus, mis teda minu meelest oli rusunud, õrn suudlus, mille ta mulle enne toast väljalipsamist oli andnud, ja pisarad näisid mulle küll üpris mõistatuslikud; ent ma seletasin seda meie ühise õnnetuse eelaimusega. Needsin õnnetut juhust, mis mind temast lahti oli rebinud, ja uskusin lihtsameelselt, et tema on veel palju haletsusväärsemas olukorras kui mina.

Mõtiskledes jõudsin veendumusele, et mõni tuttav oli mind Pariisi tänaval näinud ja sellest mu isale teada andnud. See mõte lohutas mind. Arvasin, et pääsen vaid etteheidete või mõne karistusega, mida isa mulle oma vanemliku ülemvõimuga osaks laseb saada. Otsustasin kõik rahulikult välja kannatada ja tõotada kõike, mida mult nõutakse, et endale tagasitee Pariisi kiiremas korras võimalikuks teha ja oma kallile Manonile elu ning rõõm tagasi anda.

Lühikese ajaga jõudsime Saint-Denis’sse pärale. Minu vaikimisest üllatunud vend arvas, et mul on hirm. Ta asus mind lohutama ja kinnitas, et mul pole isalt mingit karmust karta, kui kavatsen edaspidi oma kohustuste juurde tagasi tulla ja seda poolehoidu väärida, mida isa minu vastu tunneb. Ta lasi mul öö Saint-Denis’s veeta, kusjuures ettevaatusabinõuna paigutati minu tuppa ööseks kolm teenrit.

Mulle tegi ränka valu see, et viibisime samas võõrastemajas, kus me Manoniga teel Amiens’ist Pariisi olime peatunud. Peremees ja teenijad tundsid mu ära ning aimasid mu loo kohta tõtt. Kuulsin neid külalistele seletamas:

“See on ju seesama kena härra, kes peatus siin kuus nädalat tagasi ühe pisikese preiliga, kellest ta nii sisse oli võetud. Ah, kui armas see preili oli! Vaesed lapsed, kuidas nad teineteist hellitasid! Küll on kahju, et nad ära lahutati.”

Ma ei teinud kuulmagi ja püüdsin üldse nii vähe kui võimalik inimeste silma alla sattuda.

Vend oli üürinud Saint-Denis’s tõlla ainult meile kahele, milles varahommikul teele asusime. Jõudsime koju järgmise päeva õhtuks. Et isa minu suhtes soodsalt meelestada, läks vend enne mind tema juurde ja jutustas, kui taltsalt ma olin lasknud end ära tuua, nii et isa võttis mind vastu vähema karmusega, kui olin oodanud. Ta heitis mulle ette vaid seda, et olin ilma tema loata ära läinud. Mis puutub mu armsamasse, siis ütles ta, et juhtunu on mulle päris paras, kuna olin end sidunud mingi tundmatuga; et ta olevat mind mõistlikumaks pidanud, aga ta lootvat, et ma olen tänu sellele väikesele seiklusele kõvasti targemaks saanud. Ma ei kuulnud sellest kõnest muud kui seda, mis mu salamõtetega sobis. Tänasin isa, et tal jätkus headust mulle andestada, ja lubasin talle, et käitun edaspidi kuulekamalt ja korralikumalt. Südamepõhjas aga võidutsesin, sest selle järgi, kuidas asjad arenesid, ei kahelnud ma põrmugi, et mul õnnestub veel enne hommikut majast minema hiilida.

Istusime õhtust sööma. Teised heitsid nalja nii mu vallutuste üle Amiens’is kui ka mu põgenemise üle ustava armukese seltsis. Kannatasin nööked vapralt välja; olin isegi rõõmus, et saan mõttes mõlkuvast vestelda. Ent mõned isa pillatud sõnad sundisid mind eriliselt kõrvu teritama. Ta mainis härra B… alatust ja omakasupüüdlikult osutatud abi… Kuuldes isa seda nime nimetamas, sattusin segadusse ja palusin talt arglikult seletust. Isa vaatas vennale otsa ja päris, kas see polnud mulle kogu lugu jutustanudki. Vend vastas, et ma olevat talle teel nii rahulik paistnud, et ta arvanud, et seda vahendit ei lähe mu hulluse ravimiseks tarvis. Märkasin, et isa kaalutles, kas tasub mulle kõigest rääkida. Anusin teda nii tungivalt, et ta mu uudishimu rahuldas, täpsemalt, rabas mind julmalt kõige kohutavama tõega.

Esmalt küsis ta, kas ma tõesti uskusin lihtsameelselt, et mu kallim mind armastab. Vastasin julgelt ja kindlalt, et selles pole vähimatki kahtlust.

“Ha-ha-haa!” naeris isa täiest kõrist. “Suurepärane! Oled sina ikka kergeusklik, kuid mulle su naiivsus isegi meeldib. Sind on äärmiselt kahju Malta ordusse saata, mu vaene ševaljee, sest sul on suurepäraseid eeldusi kannatlikuks ja järeleandlikuks abielumeheks saada.” Ja ta pilkas mind veel kõvasti minu nõndanimetatud rumaluse ja kergeusklikkuse pärast.

Kuna ma kogu aja vaikisin, rääkis isa oma juttu edasi ja teatas, et tema arvestuste kohaselt olevat Manon mind Amiens’ist lahkumisest saadik umbes kaksteist päeva armastanud.

“Ma tean,” lisas ta, “et sa sõitsid Amiens’ist ära eelmise kuu kahekümne kaheksandal. Täna on kahekümne üheksas. Härra B… kirjutas mulle üksteist päeva tagasi; oletan, et tal kulus umbes kaheksa päeva, et su armukesega lähemalt tuttavaks saada; niisiis, kui võtame maha üksteist ja kaheksa kolmekümne ühest päevast, mis jäävad eelmise kuu kahekümne kaheksanda ja praeguse kuu kahekümne üheksanda vahele, saame kaksteist või midagi taolist.” Ja ta pahvatas uuesti naerma.

Kuulasin seda kõike valutava südamega, mille kartsin enne seisma jäävat, kui see kurb komöödia lõpeb.

“Kui sa enne ei teadnud, et härra B… su printsessi südame võitis, siis nüüd peaks see sulle klaar olema,” jätkas isa. “Peale selle irvitas ta ka minu üle, püüdes mind veenda, nagu põleks ta soovist mulle suurt omakasupüüdmatut teenet osutada, kui sult armukese üle lõi. Niisuguselt mehelt nüüd küll õilsaid tundeid oodata ei maksa! Muuseas, ta ei tunnegi mind. Ta sai su armukeselt teada, et sa mu poeg oled, ja et sinust kui tülikast olendist vabaneda, kirjutas ta mulle, kus ja millises kõlvatuses sa elad, teatades ühtlasi, et sinu kinninabimiseks on kõva kätt vaja. Ta pakkus su lõksumeelitamiseks oma abi – tema ning su armukese juhtnööride järgi vend sind parajal momendil üllataski. Nii vähe su võit siis püsiski! Sa oskad küll kiireid vallutusi teha, kulla ševaljee, aga sa ei oska neid säilitada.”